Blogi

24. veebruarist 2022. aastal ei ole maailm enam endine. Viimati kasutati seda lauset 9/11 sündmuste järel. Kui enne 24. veebruari võis veel mõelda selle peale, et koroonakriisist tingitud tarneahelate katkemise ning energiahindade languse probleemist tulenev hinnatõus peatub ning alates käesoleva aasta juunist näeme inflatsiooni olulist vähenemist, siis Vene-Ukraina sõda on muutnud oluliselt sündmuste käiku ning inflatsiooni väljavaadet. Siinkohal  peame vaatama, mis toimub energiaturul, väetiseturul ning viljaturul.

Millest inflatsioon koosneb?

Inflatsiooni arvestatakse 12 erinevas kauba- ja teenuste grupis vastavalt sellele, kui suur on ühe või teise kaubagrupi osakaal inimeste igakuistes kulutustes. 2022. aasta jaanuari seisuga oli tarbijahinnaindeksi arvestamisel kõige suurem osakaal toidul ja mittealkohoolsetel jookidel 22,3%, millele järgnesid eluase 15,6%, transport 14,3%, vaba aeg 7,8% ning majapidamine 7,1% suuruse osakaaluga. Nende viie kaubagrupi osakaal kõikide elanike keskmisest kulust oli seega ligikaudu kaks kolmandikku. 2022. aasta jaanuaris, kui Eesti inflatsioon oli viimase 15 aasta rekordite juures, oli aastane tarbijahinnaindeksi tõus 11,3%. Kõige enim mõjutasid seda tõusu kaubagruppidest eluasemekulude 31,5% suurune hinnatõus, millele järgnesid transport 17,1%, toit 9,3% ning majapidamiskulude 7%-ne hinnatõus.

Oluline on vaadata seda, millised kulutused on ühe või teise kaubagrupi sees. Näiteks on eluasemekulude sisse arvestatud rendikulu, mida majaomanik peaks maksma, kui ta selles majas peaks üürnik olema. Aga hinnatõusu mõjutas selles eluasemekuludes kõige rohkem elektri- ja gaasi hinnatõus. Transpordikulu arvestusse läheb nii auto hind, mida pead maksma uue või kasutatud auto ostmise puhul, aga ka kulu, mida peab maksma autokütuse ning auto hoolduse eest. Nii et ka siin on oluline roll autokütuse hinnatõusul.

Energia, väetis ja vili

Energiaturul, kus Euroopa sõltub suures osas Venemaa maagaasist ning olulises osas ka Venemaa naftast, oleme näinud juba nafta ja maagaasi edasist hinnatõusu. Kui enne Venemaa sõjalist rünnakut püsis naftabarreli hind veel 92 dollari taseme peal, siis esimese sõjanädalaga kerkis hind 115 dollari juurde ehk 25% ning teisel sõjanädalal on nafta hind kerkinud edasi 125 dollarini barrelist. Kui veel 2021. aasta märtsi alguses maksis naftabarrel 68 dollarit, siis see tähendab, et aastaga on naftabarreli hind tõusnud 84%. Bensiiniliitri hind on jõudnud 1,95 euro juurde. Nüüd on juba üpris selge, et see tekitab edasist hinnatõusu ka teiste kaupade ja teenuste puhul.

Nafta puhul on hinnatõusu taga peamiselt kolm tegurit – esiteks arvestatakse sellega, et Venemaa sanktsioonide mõjul ei jõua Venemaa nafta enam varasemas mahus maailmaturule. Teiseks plaanivad Ameerika Ühendriigid kehtestada Venemaa naftale importkeeldu ning kolmandaks on maailma majanduse taastumisega tõusnud nõudlus nafta järele kiiremini, kui pakkumine.

Inflatsiooni puhul peab arvestama, et tarbijahinnaindeksis moodustab kõige suurema osakaalu kaubagruppide lõikes toit. Kui Venemaale kehtestati suured majandussanktsioonid, siis arvestatakse seda, et kui Venemaalt toodetav lämmastikväetis enam turule ei jõua, siis see kergitab väetise hinda ning doominoefektina ka vilja hinda, mis omakorda peaks kergitama ka liha ja piima hinda, kuna erinevat teravilja kasutatakse loomasöödaks. Oluline on siinkohal see, et osad Euroopa väetisetootjad panid tootmise seisma, kuna väetisetootmisel on oluliseks sisendkomponendiks maagaas, siis gaasi kallinemisel ei tasunud väetisetootmine varasema hinnaga enam ära. Nüüd on võimalik, et Euroopa väetisetootjad alustavad uuesti tootmist, kuid siis on väetise hind juba kallim.

Teravilja hinnatõusu oleme juba näinud, sest Venemaa ja Ukraina on olulised teraviljaeksportöörid. Samuti on olulised Ukrainast tulevad loomasööda tarned rüpsi näol, mis nüüd võivad olla häiritud. Tootmissisendite hinnatõus viib loomakasvatuse kulud suuremaks ning seega peaks aasta jooksul tõusma ka liha hind. Euroopa Liidus on küll põllumeestele makstavate otsetoetuste näol teatud ulatuses kindlustatud, et suurt hinnatõusu ei tule, kuid sisendhindade tõusule ei ole immuunsed ka kõige kõrgema otsetoetuse määraga Lääne-Euroopa riikide põllumehed. Ning Eestis on oluline, et meie põllumehed saavad otsetoetusi 2-3 korda vähem, kui Lääne-Euroopa ametivennad, nii et meie põllumeeste jaoks tekitavad sisendihindade kallinemine suuremaid probleeme, kuna väiksemate toetusrahade puhul on tootmise sisendihindade tõus suurema mõjuga ning samal ajal lõpptoodangut peame realiseerima Euroopas kehtival hinnatasemel.

Eesti inflatsiooni võib kaudsemalt mõjutada ka puidu ja metallide halvem kättesaamine Venemaalt, mis võib Euroopas nende toormete hinda tõsta. See tähendab, et kallimaks lähevad masinad ja seadmed, mille tootmisel kasutatakse metalli ning ka puitmööbel. Veelgi olulisem on mõju ehitushindadele, sest kui me juba covidi-kriisi järgselt nägime 2021. aasta kevadest alates hüppelist ehitusmaterjalide hindade kallinemist, siis Venemaa sanktsioonide mõjul võime saematerjali, ehitusarmatuuri ja muu ehitusmaterjali hinna kallinemist näha ka 2022. aastal.

Keskpankade roll

Keskpankade rahapoliitika peaks kõrge inflatsiooni tingimustes muutuma sel aastal küll rahapakkumist piiravamaks, kuid varasemalt oodatud intressitõstmisi ei pruugi Euroopas käesoleval aastal tulla. Kuigi inflatsioon jääb edasi kõrgeks, siis keskpank peab teiselt poolt arvestama, et sõjal ja Venemaa-poolsete tarneahelate katkemisel on majanduskasvu pärssiv roll ning majanduse jahtudes peaks lõpuks ka hindade tõus pidurduma. Kuid see areng võib tulla alles päris 2022. aasta lõpus või 2023. aasta alguses.

Kui nüüd keskpangad jäävad oma varasemate otsuste juurde, siis kõigepealt peaks USA keskpank (Föderaalreserv) intressimäärasid tõstma hakkama ning seda oodatavalt juba märtsi istungil. Euroopa Keskpank vähendab esialgu tõenäoliselt võlakirjade ostuprogrammi (ehk rahatrüki tempot) ning intressimäärade langetamine tuleb kõne alla siis, kui inflatsioon püsib kõrgel läbi 2022. aasta esimese poole ning sõda ei ole Euroopa riikide majandusi oluliselt jahutanud. Kui aga sõjategevus venib pikemaks ning energiakandjate hinnatõusu tõttu Euroopa riikide majandus jahtub, siis on tõenäoline, et Euroopa Keskpank intressimäärasid veel käesoleval aastal tõstma ei hakka.

Mis saab edasi?

Õnneks ei ole ka Venemaa majanduslik mõju kogu maailmas niivõrd suur, et see võiks põhjustada ülemaailmse majanduslanguse. Kuid energiakandjate ja muu toorme hinnatõus jahutab käesoleva aasta globaalset ning eriti Euroopa riikide majanduskasvu kindlasti. Peamine küsimus on selles, kui kaua Vene-Ukraina sõda kestab, sest see määrab ära, kui pikalt jäävad kõrged nafta- ja maagaasihinnad püsima.

Kui nüüd majandus hakkab seoses Venemaa poolt alustatud sõjaga ning kõrgemate nafta- ja gaasihindade mõjul jahtuma, siis võib keskpankadel tekkida olukord, kus nad ei soovi siiski intressimäärasid tõsta, sest arvavad, et hinnatõus pidurdub niigi ning keskpanga võivad hakata hoopis uuesti majandust stimuleerima hakata. Nii et sellega jätkuks olukord, kus suureneva võlakoormuse toel kergitatakse majandust parun Münchhauseni kombel juukseidpidi sikutades taas langusest üles.