Blogi

Inflatsioon tähendab hindade tõusu, mida ametliku statistika kohaselt mõõdetakse tarbijahinnaindeksi muutuse kaudu. Hindade tõusust tuleneb asjaolu, et raha väärtus ajas kahaneb. Eesti statistikaameti poolt kogutud andmete kohaselt on 2016. aasta 100 euro ostujõud praegu 112 eurot. Ehk viie aasta jooksul toimunud 12% suurune üldine hinnatõus tähendab seda, et viis aastat tagasi pangakontole jäetud 100 euro eest ei saa tänapäeval enam sama palju kaupu osta, vaid samade kaupade eest peab välja käima 12 eurot rohkem.

Kahe protsendi juurde küündiv aastane hinnatõus on kujunenud nii Euroopa Keskpanga kui USA keskpanga poolt teostatava rahapoliitika üheks eesmärgiks. Majandusteadlased on välja arvestanud, et 2% lähedale jääval inflatsioonil on majanduse stabiilse toimimise ja pikaajalise stabiilse kasvu jaoks kõige parem mõju. Eestis on keskmine hinnatõus jäänud viimase kümne aasta jooksul 1,8% juurde aastas ehk kümne aastaga on tarbijahinnaindeks kerkinud 19%. Kuid siin peab arvestama, et see on ametlik statistika ning igaüks saab enda kulutuste pealt vaadata, kas see on nii ka tema isiklike kuluartiklite juures.

Eesti statistikaameti kohaselt oli 2017. – 2019. aastal maikuu hinnatõus eelneva aastaga võrreldes igal aastal üle kolme protsendi ning vaid 2020. aasta mais oli koroonakriisist tulenevalt hindade langus ehk deflatsioon 1,7%. 2021. aasta mais on aastane hinnatõus olnud taas üle kolme protsendi, täpsemalt 3,6% ning juunis kiirenes hinnatõus veelgi, jõudes aastases võrdluses 3,8% juurde.

Küsimus oli juba 2009. – 2011. aasta keskpankade rahapoliitika nn kvantitatiivse lõdvendamise järel, et kas sellest nn rahatrükist tuleb inflatsiooni kasv? Viimase 10 aasta jooksul Eesti tarbijahinnaindeksi muutus on olnud keskmiselt 1,75% aastas. Euroopa Liidu riikides on viimase 9 aasta jooksul harmoniseeritud tarbijahinnaindeksi muutus olnud keskmiselt 1,1% aastas. Nii et selle järgi ei ole rahatrükk ning riikide võlakoormuse kasv kardetud inflatsiooni toonud. Selle kombinatsioon on efektiivsuse kasv toiduainete tootmisel, tööstustoodangu tootmise Aasiasse suunamine, kus on madalamad tootmiskulud ning arenenud läänemaailma suhteliselt aeglane majanduskasv kõrgelt baasilt. Lisaks on kõikide nende trendide juures oluline tehnoloogiliste lahenduste turule tulek ning tehnoloogia järkjärguline odavnemine. Kõigi nende hinnatõusu allapoole suruvate trendide kõrval on üheks võimalikuks hinnatõusu allikaks Euroopa Liidu poolt edendatav nn rohepööre, mis võib elektri-, soojus- ja transpordienergia hinna ülespoole viia, mis omakorda mõjutab ka kõikide toodete ja teenuste maksumust.

Kuid see puudutab just harmoniseeritud hinnaindeksi näitajat. Kui vaadata hindade kasvule veidi teise nurga alt, siis näeme, et näiteks kinnisvara hindade ja aktsiate hindade juures on olnud suurem hinnatõus. Nii on Statistikaameti poolt avaldatud Eesti eluasemete hinnaindeksi kohaselt eluasemete hinnad tõusnud viimase 10 aasta jooksul keskmiselt 8% aastas, sh viimase 4 aasta jooksul 7,7% aastas. Tallinna börsi aktsiate liikumist kajastav indeks on koos reinvesteeritud dividendidega kasvanud viimase 10 aasta jooksul keskmiselt 9,5% aastas.

Kui keskpangad üle maailma on seadnud eesmärgiks, et inflatsioon võiks jääda 2% juurde, siis nn tavainimese tasandil ei pruugi hinnatõus alati kasulikuks osutuda. Kui toidukorvi maksumus tõuseb aastaga 10%, korteri kommunaalteenuste hinnad tõusevad 8%, kuid palk tõuseb 5%, siis kokkuvõttes saad sissetuleku eest kaupu ja teenuseid vähem tarbida, kui aasta tagasi.

Praegu on palju räägitud ehitusmaterjalide hindade tõusust, mis on küündinud puitmaterjali osas aastaga ligikaudu 40% juurde. Näiteks väikese abihoone ehitamiseks käesoleva aasta mais kulus puidumaterjali, kivivilla ja kipsplaadi eest ligikaudu 2800 eurot. 40% suurune aastane hinnatõus tähendab, et eelmisel aastal samal ajal oleksin pidanud nende materjalide eest välja käima 2000 eurot. Mille arvelt võiks katta puudujääva 800 eurot?

Selleks on peamiselt kolm võimalust – 1) varasemad säästud; 2) palgatõus; 3) investeerimistulu. Varasemate säästude puhul peab arvestama sellega, et säästud, mis teenivad aastas intressi vähem, kui on inflatsioon, kaotavad oma ostujõudu. Palgatõusu puhul peab eeldama, et oled suuteline pakkuma suuremat lisandväärtust kui seni (kas siis suurenenud oskust või töömahu kasvu tõttu) või tõstetakse kogu töötajaskonna palka üldise sektori palgatõusuga samas rütmis. Mis puudutab investeerimistulu, siis siin on küsimus selles, millist varaklassi eelistada (aktsiad, võlakirjad, kinnisvara, väärismetallid vm) ning teiseks peab arvestama, et investeerimine on seotud hinnakõikumise riskiga ehk ei saa kindlalt väita, et ühe aasta pärast on investeeringu väärtus tõusnud. Siinkohal on küsimus konkreetse vara valikus ning finantsturgude üldises meelestatuses.

Nii et inflatsiooniga võitlemiseks võib leida mitu viisi. Investeerimistulu saamiseks tuleb kulutada raha tootvateks investeeringuteks (kas aktiivsed investeeringud ettevõtte loomiseks või passiivsed investeeringud ettevõttes osaluse omandamiseks) või mõneks muuks püsivaraks, mida läheb vaja ka 20 aasta pärast (näiteks eluase). Palga suurendamiseks tuleb ennast järk-järgult arendada, õppides juurde uusi oskusi, pakkudes seega turule suuremat lisandväärtust, nii et saad selle baasilt enda töö eest kõrgemat palka küsida.

Kokkuvõttes võidavad inflatsioonist kõige rohkem need, kellel on passiivseid (aktsiainvesteeringud, teatud kinnisvarainvesteeringud) või aktiivseid varasid (osalus enda juhitavas ettevõttes, üürikinnisvara) ja kes on võtnud madala intressimääraga laene. Varade hinnatõusu saab soovi korral kohe ära realiseerida jooksvaks tuluks või siis saab kasu dividenditulust või renditulust. Kui laenu intressimäär on  inflatsioonist madalam, siis laenuvõtja jaoks on igat järgmist laenumakset  kergem tasuda, sest raha väärtus ajas kahaneb.