Blogi

Üks tulisemaid aruteluteemasid majandusanalüütikute seas on see, kas keskpankade rahapoliitika viib hindade kiiremale kasvule.

2020. aasta koroonakriis tõi taas esile kvantitatiivse lõdvendamise ehk rahatrüki poliitika, sest majanduslanguse tõttu kokku kuivanud maksutulu pidid riikide valitsused millegagi kompenseerima ning lisaks maksti kopsakat hüvitist majanduse kinnipaneku tõttu kannatanud ettevõtetele ning töötajatele

Kui vaadata viimast 60 aastat, siis me näeme, et arenenud läänemaailmas on riigisektori osakaal kogu majanduse mahust järk-järgult kasvanud. Nii olid 18 OECD riigi (läänemaailma jõukamad riigid) valitsussektori kulude maht sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st) 1960. aastal 26,9% juures ning 2001. aastal 45,6% peale (Castles 2006). See on suhtarvuna püsinud sealt alates selle taseme peal ning majanduskasvuga koos on saanud käia ka kulutuste kasv riigisektori poolt. Kuna riigisektor on sedavõrd kõrge osakaaluga majanduses, siis see on oluline ka kogu majanduse kogutoodangu seisukohalt.

Samal ajal on valitsussektori võlakoormus kasvanud – 1970-ndatel oli suurte arenenud majandusega riikide (G20) valitsussektori võlakoormuse suhe 40% juures SKT-st, siis 2000. aastal oli see tõusnud 75% juurde ning 2008. aasta finantskriisi järgselt läks võlakoormuse tase veel edasi, nii et 2015. aastal jõudis G20 riikide valitsussektori võlatase 115% juurde SKT-st. Võlakoormuse taseme kasvuga on soovitud igal juhul vältida sarnast olukorda, mis oli 1929. – 1933. aasta Suure Depressiooni ajal, kui mitmeaastane majanduslangus tõstis töötuse määra 30%. Mäletatavasti ei jäänud Suurest Depressioonist puutumata ka Eesti majandus.

Euroopa Keskpanga ehk 19 eurotsooni liikmesriigi keskpanga varade maht oli jõudnud 2017. aasta detsembriks 4,47 triljoni euroni. Sellele tasemele jäi see järgmiseks kaheks aastaks. 2020. aastal kasvatas keskpank varade mahtu järsult, sest taas oli vaja kokku ostma hakata Euroopa riikide valitsuse võlakirjasid, kuna koroonakriisiga seoses kunstlikult kergitatud riigieelarvekulud oli riikidel vaja lisalaenude abil katta. 2020. aastal suurendas Euroopa Keskpank oma bilanssi 2,3 triljoni euro võrra ning samal ajal suurenes eurotsooni riikide valitsuste võlatase 1,1 triljoni euro võrra, 11,1 triljoni euroni.

Küsimus oli juba 2009. – 2011. aasta kvantitatiivse lõdvendamise järel, et kas sellest nn rahatrükist tuleb inflatsiooni kasv? Viimase 10 aasta jooksul Eesti tarbijahinnaindeksi muutus on olnud keskmiselt 1,75% aastas. Euroopa Liidu riikides on viimase 9 aasta jooksul harmoniseeritud tarbijahinnaindeksi muutus olnud keskmiselt 1,1% aastas. Nii et selle järgi ei ole rahatrükk ning riikide võlakoormuse kasv kardetud inflatsiooni toonud. Selle kombinatsioon on efektiivsuse kasv toiduainete tootmisel, tööstustoodangu tootmise Aasiasse minek ning arenenud läänemaailma suhteliselt aeglane majanduskasv kõrgelt baasilt.

Kuid see puudutab just harmoniseeritud hinnaindeksi näitajat. Kui vaadata hindade kasvule veidi teise nurga alt, siis näeme, et näiteks kinnisvara hindade ja aktsiate hindade juures on olnud suurem hinnatõus. Nii on Statistikaameti poolt avaldatud Eesti eluasemete hinnaindeksi kohaselt eluasemete hinnad tõusnud viimase 10 aasta jooksul keskmiselt 8% aastas, sh viimase 4 aasta jooksul 7,7% aastas. Tallinna börsi aktsiate liikumist kajastav indeks on koos reinvesteeritud dividendidega kasvanud viimase 10 aasta jooksul keskmiselt 9,5% aastas.

Rääkides inflatsioonist ei saa mööda vaadata ka sellest, et koroonakriisiga seoses tekkisid 2020. aasta kevadsuvel mitmel pool maailmas tootmisseisakud, mis hiljem on tekitanud teatud kaupade osas (nt ehitusmaterjalid) pakkumise vähenemist, mis siis omakorda on tekitanud järsku hinnatõusu (nt puidumaterjal).

Tõsiasi on see, et ilma keskpankade rahatrükita oleks nõudlus kaupade ja teenuste järgi väiksem. Mis omakorda tähendab, et eeldatavasti oleks ka kaupade ja teenuste tasakaaluhind praegusest madalamal.

USA keskpanga ehk Föderaalreservi juht on viimastel kuudel korduvalt kinnitanud, et praegune keskmisest kiirem hindade tõus on vaid ajutine ning õige varsti taastub tavapärane inflatsioonimäär, mis Föderaalreservi eesmärgina on see, et inflatsioon püsiks veidi allpool 2% taset.

Samas on Föderaalreserv muutnud oma inflatsioonieesmärgi sõnastust selliselt, et nüüd soovitakse, et keskmine pikaajaline inflatsioon püsiks 2% lähedal. Ehk sellega antakse mõista, et vahepeal võib tulla ka perioode, kus inflatsioon küünib 2% tasemest kõrgemale. Nii nägime käesoleva aasta aprillis ja mais, et USA tarbijahinna indeksi tõus oli aasta lõikes vastavalt 4,2% ja 5,0%. Kuid seda nimetatigi ajutise iseloomuga asjaks, sest eelmise aasta kevadel peatas koroonakriis majanduse tavapärase toimimise, mis tollel hetkel tõi ka kaupade ning teenuste hinnad allapoole. Ning nüüd, kus majanduse toimimine on taastunud, on madalama baasi pealt ka loogiline, et hindade kasv on tavapärasest kõrgem. Samal ajal peame neid inflatsiooninumbreid silmas pidades arvestama, et USA-s annab ligi veerandi tarbijahinnaindeksist eluaseme üürihinnad, mida omakorda arvestatakse 12 kuulise liikuva keskmise järgi. Nii et 2021. aasta kevadel kajastasid need hinnad veel suures osas 2020. aasta madalseisus olnud üürihindasid.

Euroopas on ametlikud inflatsiooninumbrid olnud USA omadest väiksemad. Üheks põhjuseks on madalam majanduskasv ning teiseks põhjuseks ka erinev inflatsiooniarvestuse metoodika. Eurotsooni riikide keskmine aasta inflatsioon oli aprillis 1,6% ning mais 2,0%. Eestis oli vastav näitaja aprillis 1,9% ning mais 3,6%.

Debatt sellest, kas kõrge inflatsioon on ajutine või jääb püsima siiski veel kestab ning me ei tea praegu kummal poolel on õigus. Kui veel paar aastat tagasi oli Euroopa tuumikriikide seas probleemiks, et inflatsioon on liiga madal ning seda ei saa kuidagi tõstetud 2% lähedale, siis nüüd on tõesti küsimus, kas kiirem hindade tõus on tulnud selleks, et jääda?

USA valitsus on seoses koroonakriisiga tehtud erakorralistele kulutustele ning nüüd ka uue infrastruktuuri parandamiseks mõeldud kulutuste paketiga võtnud paari aasta jooksul endale 8 triljonit dollarit lisakohustusi.

Kui USA Föderaalreservi juhilt küsiti, kas USA saab oma võlakohustuste täitmisega hakkama, kui valitsuse võlakirjade intressimäär peaks jõudma ajaloolise keskmise 5,7 protsendi taseme juurde (praegu on USA valitsuse 10-aastase võla intress 1,5% juures), siis tunnistas Jerome Powell, et USA saab oma kohustuste täitmisega igal juhul hakkama, kuid praegune tee ei ole jätkusuutlik.

Nii on lääneriikide valitsused ja keskpangad olukorra ees, et suuremat hinnatõusu peab vältima, sest see avaldab survet intressimäärade tõusuks. Ja juhul, kui intressimäärad tõusevad, siis ei jätku riigivõla intresside maksmiseks maksutulust, vaid riigivalitsustel tekib reaalne vajadus hakata intressimaksete tegemiseks laenu võtma. See omakorda paisutab võlamulli senikaua, kui kehtib usaldus euro ja dollari vastu ning nende kõrvale ei kerki samaväärse mõjuga alternatiivset valuutat.